Esimest korda on mainitud Aegwid-nimelist kohta aastal 1796 ja hiljem andis Lehtse parun H. von Huene kohale nimeks Charlottenhof. Vanarahvas teab rääkida, et Aegviidu nimi tuleneb sõnadest “aega veetma” ja see pidavat pärinema 18. sajandist, kui läbi soode ja rabade rajati Piibe maanteed. Maantee ehitamine võttis väga kaua aega ja sellest tuligi nimi Aegviidu.
Aegviidus on läbi aegade tegeldud metsamajandamisega, toodetud turvast, aetud tärpentini ja kasvatatud nutriaid ja hõberebaseid. Alevis tegutses limonaadivabrik, lähedal valmistati klaasi ja telliskive ning tegutsesid suusameistrid. Metsakombinaadi saekaatrist tulnud laudadest tehti kohapeal kaste ja surnukirste ning osa materjalist saadeti vineeri- ja paberipuuks teistesse tehastesse edasi.
Ajalooliselt on Aegviidu kujunemine lahutamatult seotud Peterburi-Tallinna raudtee rajamisega 1870. aastal, mis kulges liinil Paldiski-Tallinn-Narva-Gatšina. Raudteeühendus tõstis paiga tähtsust käsitöö- ja kaubanduskeskusena, kus asusid tegutsema naisteõmblejad, sukakudujad ja muud käsitöölised.
Aegviidust kujunes 20. sajandi alguses looduslikult kaunis kohas männimetsade ja järvede keskel asuv suvitusalevik. 1896. aastal rajas Lehtse mõisnik Friedrich von Hoyningen-Huene Aegviitu ka Ambla kihelkonna abikiriku.
Aegviidut poolitavad nii raudtee kui ka Piibe maantee, mis on ühtlasi ka Aegviidu peatänavaks. Raudtee ehitamisel aastal 1870 on olnud piirkonna kujunemisel tähtis roll, kuna enne seda oli alevikus vaid paar üksikut maja koos kõrtsi ja hobupostijaamaga.
Aastal 1926 anti Aegviidu suvitusalevi õigused ja anti luba suvituskohtade rajamiseks. Seetõttu suurenes elanike arv ja hoogustus suvemajade ehitus, kus olid eraldi toad suvekülalistele välja üürimiseks. Suvemajade eripäraks olid väljaulatuvad verandad ja rõdud päikesevannide võtmiseks. Suvitajate meelitamiseks oli Mustjõel supelhoonega ujula koos kohvikuga, mis kahjuks hävines sõja ajal.
